Hiigelkahjum on okei

Ettevõtete edukust mõõdetakse üldjuhul majandusnäitajate, peamiselt käibe ja kasumi järgi, sest need on kõige selgemad indikaatorid, kui hästi või halvasti parasjagu läheb. Idufirmade puhul võib need numbrid prügikasti visata. Miljonitesse ulatuv kahjum ei tähenda, et ettevõte ei võiks kasvada ja areneda kiiremini kui mõni konkurent, kes tegeleb n-ö vana ettevõtlusega.

Hea näide on meie oma kaasmaalaste loodud TransferWise. Kuna ettevõte on registreeritud Suurbritannias ja sealne äriregister ei paista käibenumbreid nõudvat (või need on varjatud), saime teada ainult idufirma kahjumi, mis oli tavaettevõtte mõistes üüratu – 3,6 miljonit eurot. Vähe sellest, aastaga on kahjum neljakordistunud. Arvestades investorite nimekust, hulka ja investeeritud rahasummasid, võiksid nad kõik närviliselt küüsi närida. Ometi nad ilmselt seda ei tee, sest idufirmade puhul on kahjum umbes esimese viie aasta jooksul täiesti normaalne.

Ainus enamjaolt Eesti omanikele kuulunud kogu start-up'i arengutsükli läbi teinud idufirma Modesat oli kahjumis kuni ettevõtte müügini. Modemitehnoloogiat arendanud ettevõte loodi 2006. aastal ja müüdi USA börsifirmale Xilinx 2012. aastal. Selle ajaga jõudis Modesati ärikahjum kukkuda 1,3 miljoni euroni.

Näide lähiminevikust on loomulikult GrabCAD, mis müüdi mullu samuti börsiettevõttele. Insenerlahendusi pakkuva idufirma jõudis kasumisse oma kolmandal tegevusaastal – 2012 oli nende ärikasum 32 200 eurot. Selleks ajaks oli ettevõte kolinud Bostonisse ja loonud emaettevõtte GrabCAD Inc.

Seda mustrit võib märgata paljude teiste kohalike, aga ka välismaiste idufirmade puhul. Püsiv kahjum tähendab muidugi, et kogu raha tuleb heldeilt investoreilt, kes loodavad maksimaalselt kümne aasta pärast investeeringu mitmekordselt tagasi saada. See omakorda eeldab suurt veendumust ja firmajuhtidelt veenvat tõendusmaterjali, et nii ka läheb. Nii tulebki esimestel aastatel meeletult kasvada peamiselt investeeringute arvelt ja kasumi teenimiseks erilist võimalust ei ole.

Räägitakse, et üldjuhul õnnestub umbes üks idufirma kümnest. Ehk et investoreil ja ka usinail ettevõtjail tuleb alatasa arvestada, et nemad võivad kuuluda selle ülejäänud üheksa hulka. Kindlasti ei oodatud midagi sellist USA ettevõttelt Webvan, mida peetakse 1990. aastate .com-buumi üheks suuremaks fopaaks.

1996. aastal asutatud toidusaadetistega tegelev firma oli algusest peale surve all, et kasvada võimalikult kiiresti. Nimekailt investoreilt, kelle seas olid näiteks Sequoia Capital, Goldman Sachs ja Yahoo!, ligi 800 miljonit dollarit saanud ettevõte pankrotistus viis aastat pärast tegevuse alustamist. 1999. aastal oli Webvani kahjum ligikaudu 50 miljonit dollarit, enne pankrotti minekut oli ettevõtte kahjum kasvanud sama suureks kui saadud investeeringute summa.

Paraku ei saagi kõik olla Modesatid või GrabCADid. Ebaõnnestumiseks tuleb valmis olla, kuid siiski on esialgsete numbrite põhjalt põhjapanevaid järeldusi teha ennatlik.